Viikingid olid tuntud oma julmade rüüsteretkede poolest maismaal, kuid vähemalt sama jõhkrad olid nad ka merel. Kuningad kohtusid armutus võitluses, mis lõppes alles siis, kui vaenlane oli kas tapetud, uppunud või paanikas põgenenud.
Viikingite laevad olid sihvakad ja umbes 30 meetri pikkused.
Foto: Bridgeman
Viiking Olav Haraldsson oli Inglismaal relva abil kogunud enneolematult suure varanduse. Nüüd oli ta valmis Norrat vallutama. 1016. aasta palmipuudepüha varahommikul kogus ta oma sõdalased kokku.
Legendaarsed viikingikuningad Harald Kaunisjuus ja Olav Tryggvason vallutasid Šotimaa ääreala ning sundisid kohalikud keltide riigikesed sisemaale taanduma. Skandinaavlaste jälg on tänapäevalgi Šotimaal märgatav.
Murtud vanne, keelatud suudlus või hooletult öeldud sõna – viikingi au võis kergelt ohtu sattuda. Ja kui see oli kord kaotatud, oli solvatul vaid üks moodus see tagasi saada: maksta kätte võimalikult veriselt.
1263. aasta sügisel Šotimaa läänerannikul puhkenud äge torm laastas Norra viikingite pikklaevastiku. Kui kurnatud viikingid püüdsid ühte merelahte varjuda, asus Šoti kuningas rünnakule. See lahing lõpetas viikingiajastu Šotimaal.
Raudne eesriie on langenud risti läbi Euroopa, kuulutas Winston Churchill täna 80 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides Fultoni ülikoolis peetud kuulsas kõnes.