«Putinil ei ole maailmasõda tarvis – ta elab selleks liiga mugavat elu»

Raamatut esitleti 15. detsembril Riigikogus ning see on saadaval Eesti raamatupoodides. Raamat võtab üksikasjalikult lahti Nõukogude Liidu Lääne ründamise plaani ning kirjeldab detailselt Nõukogude Liidu 1950ndate aastate alguse poliitikat.

Lugejat ootab ühtaegu ratsionaalne ja õudne pilt. Raamat kirjutab koletislikkusest ja täielikust külmaverelisust, omamoodi verejanulisest tervemõistuslikkusest ühes inimeses ja tema plaanist, mis pidi määrama planeet Maa saatuse.

Raamat räägib sellest, kuidas Stalin ratsionaalselt ja enesekindlalt, iga oma sammu kuude ja aastate kaupa ette läbi mõeldes valmistas Nõukogude Liitu ette lõplikuks lahinguks Ameerikaga. Ameeriklaste koheseks otse ründamiseks ei olnud Nõukogude Liidul jõudu. Ründamiseks oli vaja haarata palju ressursse ja maid Euraasias, mida Stalin 1940ndatel aastatel ka edukalt tegi. Oma elu viimastel aastatel valmistas Stalin ette juba otselööki USAle.

Mina pean seda tõestatud faktiks. Läänemaailma teadusringkondades teatakse sellest veel vähe, kuid tegu on pigem olemasolevate tõendite levimise kui uute avastustega. On palju tõendeid. Näiteks Stalini poolt 1945. aastal Bulgaaria juhile Dimitrovile öeldu: võitleme praegu ühiselt ühe kapitalistide fraktsiooni vastu – koos demokraatidega fašistide fraktsiooni vastu, aga pärast hakkame võitlema ka demokraatliku fraktsiooni vastu.

Iseloomulik on ka 1950. aastal toimunu, kui Nõukogude Liit lahkus ÜROst, sest seal osales Taivan, aga tuli hiljem tagasi. Just Nõukogude Liidu “eemaloleku” ajal tungis Põhja-Korea Lõuna-Koreale kallale ning USA sekkus sõtta ÜRO lipu all. Läinud sajandi 90. aastatel selgitati seda kui nõukogude diplomaatia läbikukkumist. Hiljem avaldatud Stalini kirjavahetus tõestab aga, et Nõukogude Liit lahkus ÜRO-st teadlikult, et ameeriklased “teeksid uusi rumalusi”. USA tõmmati konflikti teadlikult.

Stalini 1950. aasta kiri Hiina juhile Maole on samuti oluline: Mao kõhkles Korea sõtta sekkumast, kuigi Stalin seda nõudis. Stalin kirjutas: «Kui sõda tuleb, siis tulgu see nüüd», pidades silmas võimalust, et konflikt kasvab Kolmandaks maailmasõjaks. Ta mõistis riski, kuid pidas eskalatsiooni vähetõenäoliseks – ja tal oli õigus: USA valis de-eskalatsiooni.

Kui hiinlased olid ameeriklased Korea poolsaarel lahingutega sidunud, kutsus Stalin oma Euroopa satelliidid 1951. aasta jaanuaris Kremlisse ning teatas neile, et USA on hõivatud Ida-Aasiaga ning üleilmse kommunistliku liikumise jaoks on saabunud sobiv moment. Tema hinnangul oli jõudude vahekord lähema kolme-nelja aasta jooksul kujunemas Nõukogude Liidu ja tema liitlaste kasuks ning liitlastel kästi luua võitlusvõimelised armeed.

Neljast Kremli kohtumisel osalenust kaks kirjutavad otsesõnu, et Stalin rääkis sõjaretkest Gibraltarile, Lääne-Euroopa hõivamisest. Ma arvan, et see sõjaretk pidi aset leidma 1954. aastal.

Stalini surm oli võtmetegur. Ta juhtis hirmuga ning toetus inimestele, kes hindasid elu rohkem kui võimu – erinevalt temast endast. Pärast Stalini surma otsustasid tema lähemad kaasvõitlejad rahvusvahelisi pingeid lõdvendada ning maailmalõppu ei tulnud.

Aga idablokki jäi ka teistsuguseid Stalini pooldajaid. Need olid inimesed, kes olid võimult kõrvaldatud. Näiteks võib tuua kõrge Poola kommunisti Edward Ochabi ja Alexej Cepicka, kes oli 1953. aastal Tšehhoslovakkia kaitseminister. Mõlemad osalesid nõupidamistel, kus Stalin rääkis sõja perspektiividest. Kui ajakirjanikud kümneid aastaid hiljem selle kohta küsisid, kahetsesid need kaks, et sõda ei tulnud.

Need, kes jäid võimule, olid rõõmsad, et katastroofi ei toimunud. Aga need, kes kõrvale tõrjuti, kasvõi sõnades, avaldasid valmisolekut veelgi rohkem võimu haarata. Mao Zedong jagas sääraseid vaateid: ta tegi Hruštšovile isegi ettepaneku alustada tuumasõda, lähtudes sellest, et «meid on rohkem, kui kapitaliste» ning sotsriikide blokk jääb ellu ja lõppkokkuvõttes jääb planeet kommunistidele.

Stalinil sellega probleeme ei olnud. Ta sai selliseid projekte vabalt teostada. Juba 1930. aastate lõpus kõrvaldas või saatis ta laagreisse need, kes võinuks olla ebalojaalsed. Teine maailmasõda näitas ilmekalt, et vaatamata 1941. aasta kohutavatele kaotustele polnud ei mässe, ülestõuse ega revolutsioone. Rinne püsis ka siis, kui inimesed tagalas loosungi «kõik rinde, kõik võidu heaks» all massiliselt nälga surid. Ka pärast sõda ei tekkinud ei «nõukogude dekabriste» ega «punast Napoleoni».

Ka Mao Zedongil oli armee üle tohutu mõju. Kohe pärast võimule pääsemist võttis ta ette kolm agressiivset väliskampaaniat: tungis Koreasse, hõivas Tiibeti ning taastas kontrolli Xinjiangi üle. Lisaks sellele toetas ta Vietnami kommuniste. Kõige seda tegi ta täieliku südamerahuga, sest armee oli talle lojaalne.

Kahjuks suudavad suurt võimu omavad despoodid ühiskonna allutada ja pidada suuri sõdu ka siis, kui inimesed sõda tegelikult ei toeta.

See protsess juba käib, isegi putinlikul Venemaal. Kümmekond aastat tagasi mõlemal pool Ukraina-Vene piiri tehtud sotsioloogilised uurimused näitasid, et üha suurem osa nooremast põlvkonnast peab 8.-9. mai pidustusi arhailisteks, millele pööratakse liiga suurt tähelepanu. Siin töötab mitu asja. Esiteks põlvkondade vahetus, teiseks praegune ukrainlaste ja venelaste vastasseis ning kolmandaks tänapäevased ökoloogilised väljakutsed, mis näitavad, et inimkond suudab end hukutada ka ilma sõjata.

Ka Ukrainas on hakatud sõda ümber mõtestama. «Suurest Isamaasõjast» sai «Nõukogude-Saksa sõda», sellest omakorda dekommuniseerimine. Aga mälu ei muudetud ühe ropsuga: osa mälestusmärke jäeti alles, osa demonteeriti. Ukraina ja Moldova kogemus näitab, et selline eristamine on võimalik.

Tähtis on ka, et perekondlikud mälestused erinevad tugevalt riigi poolt peale surutud kangelaslikust pildist. Perekondlikud mälestused on valdavalt traagilised. Kui rajada poliitika rahva mälule, siis ei saaks sõda hästi pidada. Probleem on selles, et kõike ehitatakse «ülevalt alla».

Mälestust ei saa hävitada. Kui kujutada ette hüpoteetilist olukorda, kus arhiivid tehakse lahti, kõigest võib rääkida ning inimesed tohivad taas hakata naaberriikidesse, ka Ukrainasse ja Baltimaadesse, reisima, siis läheb kõik loomulikku rada pidi. Kontakt eestlaste või lätlaste ajaloolise mäluga, milles on talletunud tuhandeid nõukogude võimu läbi kannatanuid, võiks aidata ka venelaste enda kogemust teises valguses näha. Kaotas ju Venemaa stalinlike võimude tõttu sõjas kümneid miljoneid inimesi. Praegu tehakse panus kangelaslikkusele, aga kui see lõpetada, siis ujub traagika ise pinnale – eriti kui sellest rääkida sarnase saatusega naabritega.

Usun, et ettevõtjatel on, mida Stalini aegadest õppida. Putinlikul Venemaal on näha, kuidas Stalini aja praktikaid efektiivselt kasutatakse – eelkõige majanduses, piirangute vältimiseks. 2014. aastal, kui seati sisse sanktsioone ja Venemaa valmistus 2022. aasta täiemahuliseks sissetungiks, ennustasid paljud, et režiim variseb mõne kuu jooksul kokku. Aga see jäi püsima ja majandus näitas kasvunumbreid, mida tunnustas isegi Maailmapank. Peaaegu kindlasti võeti osa otsuseid vastu, tuginedes stalinlikule impordi asendamise ja sanktsioonide tingimustes töötamise kogemusele.

Stalin rääkis veel 1947. aastal, et USA kaubandusembargo on «õnnistus», sest sunnib Nõukogude Liitu tegema masinaid, mida riigis veel teha ei osata. Ja tõesti, NSVL hakkaski paljut tootma, osaliselt küll tänu trofeetehnoloogiatele, aga siiski. Putin tegutseb sama loogika järgi: impordi asendamine võimaldab diktatuuril sanktsioonide tingimustes ellu jääda.

On ka teine tähtis aspekt: hilisel Stalini ajal jäi kaubavahetus Lääne-Euroopaga stabiilseks, aga USA ja Kanadaga kukkus. Stalin valmistas Nõukogude Liitu ja idabloki riike ette kallaletungiks Lääne-Euroopale, valmistudes edasise sõja käigus üle võtma selle ressursse ning hästi mõistes, et kallaletungi korral katkeb kaubavahetus USAga täielikult. See annab meile tähtsa indikaatori ka tänaseks: sellest, kellega kaubandust arendatakse või mitte, võib välja lugeda diktatuuri strateegilisi kavatsusi.

Toon näite: kui Lääs kehtestas NSVLi vastu loodusliku kautšuki embargo, hakkas Stalin seda ostma Hiina kaudu, seejuures Maod juhendades, et osta tuleb väikeste partiide kaupa, sest muidu võiksid järgneda uued keelud. Teine näide on samuti iseloomulik. Samal ajal, kui Briti sõdurid Koreas sõdisid ja langesid, ajas riik Nõukogude Liiduga aktiivselt äri – umbes samas mahus, kui oli Nõukogude Liidu ja Hiina omavaheline kaubavahetus Trans-Siberi raudteel. See lõppes alles siis, kui USA president Truman nõudis Londonilt embargo kehtestamist.

Äri vaates on need näited otsesed õppetunnid. Need näitavad, kus ja kuidas piirangud töötavad, kuidas saab piiranguist mööda hiilida ning kuidas on võimalik, et majandus kasvab ka siis, kui elatustase märgatavalt langeb. Diktatuurid elavad teiste majandusseaduste järgi, nende vastupidavuse alahindamine oleks ohtlik viga.

Jah, isiklikul tasemel on samuti õppetunde. Igas riigis on inimesi, kes proovivad sanktsioone vältida ning mõtlevad eelkõige oma rahakotile. Aga koostöö Putini režiimiga – täpselt nii, nagu see oli kunagise Stalini režiimiga – ei ole mitte ainult ebavõrdne, vaid ohtlik. Igasugune osalemine hämarates skeemides annab võimaluse värbamiseks: kui panid korda õigusrikkumise või vaatasid seadusest mööda – seda formaalselt isegi mitte rikkudes – siis annab see eriteenistustele automaatselt võimaluse sind mõjutada.

Seetõttu on peamine praktiline soovitus väga lihtne: ärge tehke diktatuuridega äri, ärge hiilige sanktsioonidest kõrvale, ärge mängige nende mänge. See on ohutum ja pikas perspektiivis ka tulusam.

Vastan sellele küsimusele hea meelega. Kui ma eksin, siis pole enam kedagi, kes saaks seda mulle ette heita. Ei, ma ei arva, et Putin Kolmandat maailmasõda ette valmistab. 1950. aastatel oli Kolmas maailmasõda tehniliselt võimalik, sest tuumalõhkepäid sai kohale toimetada peamiselt pommituslennukitega ning hea, ešeloniseeritud õhutõrje suutnuks suure osa pommitajaid kahjutuks teha. Aga raketiajastu tulekuga tekkis vastastikkuse garanteeritud hävituse põhimõte: see, kes tulistab esimesena, hukkub teisena. Sellistes tingimustes ei saa Kolmas maailmasõda enam olla osa poliitikast.

Ei ole mingeid märke sellest, et praegune Venemaa juhtkond plaaniks minna tuumaeskalatsiooni teed. Need inimesed – endised julgeolekutöötajad ja ametnikud, kes elavad hedonistlikus mugavuses – ei hakka oma elu maailmalõpu vastu vahetama. Ka ameeriklased rõhutavad, et terve sõja jooksul ei ole olnud ühtegi märki, et Venemaa tuumarelvi oleks päriselt lahinguvalmidusse viidud.

On ka üks tähtis praktiline küsimus: mis Kolmas maailmasõda, kui Venemaa ei saa neli aastat jagu Ukrainast? Olen absoluutselt kindel: maailmasõda või kallaletung NATO ja Balti riikidele on võimatu. Reaalselt võib tulla vaid hübriidrünnakuid. Neid juba on ja need muutuvad tugevamaks. Sõjalise ohu tsoonis on Moldova, Kaukaasia ja Kesk-Aasta riigid, aga ainult siis, kui seal peaksid aset leidma demokraatlikud revolutsioonid, mis võivad muuta Putini režiimi sisemiselt ebastabiilseks.

NATO riigid võivad rahulikult magada. Ja esiteks võiksid NATO maad Ukrainat rohkem aidata, selle asemel et enda sisemisi ressursse laiendada. Teiseks, sõjaliste kulutuste kasv on mitmemõtteline, sest sõjaväelaste arvates on ka teisi väljakutseid, kasvõi ökoloogiline. NATO kallale Putin lähiaastatel kindlasti ei kipu.

Tahaksin kirjutada raamatu, mille tööpealkiri on «Maailmarevolutsiooni Marss. 1939-1945». See oleks omamoodi sissejuhatus hilisstalinismi ja Kolmanda maailmasõja teemasse. See oleks pühendatud Stalini režiimi tulevastele kuritegudele Teises maailmasõjas – rahusvahelistele, sisepoliitilistele, sõjalistele ja välispoliitilistele. Selleks on vaja tõsist tööd arhiivides ja loomulikult raha. Selles raamatus saaksin ma detailselt valgustada ka Balti riikide traagilist saatust Nõukogude Liidu okupatsiooni all. Otsin praegu selle raamatu jaoks toetajaid.