Kirik "kasvatas" inimesi häbipingis ja häbipakus
Omal ajal pandi patustajad kirikus häbipinki istuma või kiriku ukse taha häbipakku. Ja kuuldavasti oli see üpris mõjus "kasvatusvõte".
Häbipingid võeti Eesti kirikutes kasutusele 1641. aasta paiku ning inimesi pandi neisse 1764. aastani. Rahvasuu on häbipinki ka mustaks pingiks kutsunud.
Häbipink oli enamasti teistest kiriku pinkidest kõrgem, mustaks värvitud, ning seisis enamasti kiriku ukse ligidal seina ääres. Vajadusel viidi see aga kiriku keskele või sellisesse kohta, kus kõik kirikulised seda näha võisid.
Häbipinki pandi enamasti suguliste eksimuste, aga ka muude süütegude pärast ja häbipingis pidi süüalune olema koguduse ees põlvili. Tavaliselt pandi süüalune häbipinki üheks kuni kolmeks pühapäevaks, sõltuvalt loomulikult süü suurusest.
Seotud lood
Omal ajal oli pastoritel oluline koht eestikeelse kirjasõna levitamisel ja kirikhärrad olid ka usinad luuletajad. Kummalisel kombel on Kadrinas ametis olnud kaks meie kirjandusloo seisukohast väga olulist kirikuõpetajat.
Viru-Nigula kiriku ette keset jalgteed on maetud omaaegne Alutaguse praost ja Viru-Nigula pastor Friedrich Immanuel Arvelius. Rahvasuus on põlvest põlve edasi antud legendi praostihärra surma kohta.
Raudne eesriie on langenud risti läbi Euroopa, kuulutas Winston Churchill täna 80 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides Fultoni ülikoolis peetud kuulsas kõnes.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele