Meie esivanemad magasid ühe öö jooksul kaks und
Pikki sajandeid peeti ööd kurjuse ajaks. Inimesed tõusid üles, et olla ööpäeva ohtlikematel tundidel valvel. Seda aega võis kasutada ka töötegemiseks või armatsemiseks.
Kell oli üksteist õhtul, kui tillukeses Põhja-Inglismaa külas ärkas üks rätsep. Oli 1699. aasta aprillikuu. Koos ülejäänud kodakondsetega istus rätsep laua taha einet võtma. Kõrvalmajast kostis oigamist. Naabridki olid äsja esimesest ööunest virgunud. Läbi õhukeste seinte kostis selgesti, et sealne noorpaar oli otsustanud nautida teineteist, mitte tükikest leiba.
Seotud lood
Taevast vaadati ja vaadeldi süstemaatiliselt juba ammu enne teleskoopide leiutamist. Taevakehi kasutati päris osavalt ajaarvamises, nendelt oodati vastuseid nii argistele kui ka igavikulistele küsimustele. Päike, Kuu ning liikuvad helendavad täpikesed paelusid ka meie esivanemaid.
1920. ja 1930. aastail tõusis au sisse teadlik perenaine, kes oli kodumajanduskunsti õppinud spetsiaalsetel kursustel. Oma majapidamises juurutas ta võimaluse korral euroopalikke uuendusi, kuid kehtestas ka range korra.
Esimestel mehaanilistel kelladel oli ainult üks osuti ning aastatuhandeid olid minutid ja sekundid enamikule inimestest täiesti tundmatud. 19. sajandil nõudis uus leiutis aja täpsemat arvestamist.
Raudne eesriie on langenud risti läbi Euroopa, kuulutas Winston Churchill täna 80 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides Fultoni ülikoolis peetud kuulsas kõnes.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele