Enne pealetungioperatsiooni Berliinile tuli Punaarmeel saavutada kontroll Oderi jõe idakaldal asuva Küstrini linna üle. Linna raudteesõlm ja seda läbiv sakslaste jaoks oluline maantee Reichstrasse 1, mis algas Berliinist ja viis Ida-Preisimaale, tegid linnast strateegiliselt tähtsa objekti.
Küstrinit oli juba 16. sajandist saadik kindlustatud. 1945. aasta jaanuarist alates tuli linna kaitserajatistel vastu panna Punaarmee piiramisele. Kümme nädalat langesid Nõukogude mürsud linnale, mille Hitler oli kunagi varem kuulutanud vallutamatuks kindluseks. Samas unustas Hitler eraldada linna kaitseks mehi ja relvastust. Kaitses osalenud ligi 12 000 meest korjati kokku Küstrini regulaarväelaste, SSi, politsei ja Volkssturmi maakaitseväe noorte ja vanade meeste seast.
Nädalate möödudes muutus olukord Küstrinis aina hullemaks. Enamik maju oli rusudes ning möllasid tulekahjud. Õhu kaudu varustamine lõppes ja märtsi lõpus sai sakslastel laskemoon otsa.
Ööl vastu 28. märtsi murdis 800meheline Saksa väeüksus vaikselt linnast välja ja pääses ka läbi vaenlase rindejoonest. Kõige hullema tule all olid mehed Saksa kaitseliini läbides.
Küstrini langemise järel sai marssal Georgi Žukov hakata saatma üksuseid ja varustust teisele poole jõge ning ette valmistama pealetungioperatsiooni Berliinile.
Sõja järel läksid Küstrini idapoolsed osad Poolale. Osa Küstrinist ei taastatud kunagi.
