Esimese maailmasõja patiseis: rinne seisab paigal
Sõdurid läksid rindele mõttega, et jõuludeks on sõda võidetud ja nad saavad pühadeaja taas lähedastega veeta. Selle asemel tuli neil aga neli järgmist aastat elada maasse kaevunult. Kaevikust sai nende kodu.
Loe AI kokkuvõtet
Sõda ei olegi seiklus, nagu reamees John Laing oli endale ette kujutanud. Koos oma kaaslastega Šoti rügemendist poeb ta iga kord peitu, kui taevast kostev vingumine taas ühe langeva mürsu eest hoiatab.
Seotud lood
Kõik üritasid keskkonda sulanduda. Maskeering ei aidanud aga seda Türgi sõdurit, kelle britid Gallipoli juures vangi võtsid.
Briti diviisid alustavad 1917. aasta juulis suurpealetungi, et lõpuks ometi sakslased taganema lüüa ja tuua Esimesse maailmasõtta otsustav pööre. Feldmarssal Douglas Haig on lubanud sakslased põgenema ajada, ent Passchendaele’i lahing kujuneb kirjeldamatuks vere- ja mudapõrguks, kus sureb terve põlvkond noori mehi.
Esimeses ja Teises maailmasõjas sõdinud meestele polnud jõulumeeleolu loomiseks palju tarvis – piisas koduste kirjast, lihtsast kingitusest või kuusekesest barakis. Ehkki ümberringi lõhkesid mürsud ja pommid, püüdsid sõdurid jõulutraditsioone ikkagi järgida ning veidikenegi pühademeeleolu luua.
Raudne eesriie on langenud risti läbi Euroopa, kuulutas Winston Churchill täna 80 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides Fultoni ülikoolis peetud kuulsas kõnes.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele