Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kes leiutas kiirliimi?
Kiirliim valmis juhuslikult. Teise maailmasõja ajal eksperimenteerisid USA teadlased keemiliste materjalidega, et valmistada USA sõjaväe jaoks plastsihikuid. Töö käigus lõid nad kleepuva massi, mis kleepus väga tüütult absoluutselt igasuguse labori inventari külge ega tahtnud sealt enam maha tulla. Nende saadud aine oli tsüanoakrülaat, mida polnud üldse võimalik töödelda ega vormida, ning seepärast jäeti see sinnapaika.
Mõni aasta hiljem – 1951. aastal – tegeles üks eelmainitud projektis osalenud keemik Harry Coover hoopis teise projektiga, mille eesmärk oli luua lennuki kokpiti jaoks plastist aknaklaasid. Siis meenuski talle uuesti vana kleepuv mass ning ta otsustas sellega eksperimenteerida. Coover täheldas, et materjal kleepus kõigile pindadele olenemata temperatuurist ja rõhust. Samuti oli kokkuliimunud koht niivõrd tugev, et ei Harry Coover ega kolleegid, kellel ta palus seda teha, ei suutnud kokkukleepunud pindasid lahti rebida.
Seotud lood
1. novembril 1952 olid ameeriklased tunnistajaks suurimale plahvatusele, mille inimene oli seni korraldanud. Lõhati vesinikupomm, mille kõrval oli Hiroshimale heidetud aatomipomm kõigest väike sutsakas.
Asbest on mineraal, mis talub kuumust. Seetõttu hakati seda tööstuses kasutama kõikjal, alates röstritest kuni madratsiteni. Kui arstid avastasid, et peenekiuline asbest on eluohtlik, üritasid ettevõtted tõde varjata.
Raudne eesriie on langenud risti läbi Euroopa, kuulutas Winston Churchill täna 80 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides Fultoni ülikoolis peetud kuulsas kõnes.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele