Traagiline õnnetus andis ainet lõbusaks järelkajaks
4. jaanuaril 1931 toimus Tartus ülitraagiline õnnetus, kus takso sõitis Emajõel jääauku ja viis endaga külma hauda üheksa inimest.
4, jaanuari öösel sõitis takso, mida juhtis Aleksander Seeland, mööda Emajõe jääteed Rannale. Autos oli lisaks juhile kaheksa inimest: sõidu organiseerija 22-aastane Aleksander Vanaase, tema 40-aastane onu Jaan Vanaase koos 51-aastase abikaasa Anna ja nende kümneaastase poja Erichiga ning Aleksandri sõbrad Elfriide Laar, Aleksander Liivoja, Harry Pärtelpoeg ja Ferdinand Rassu.
Auto oli kihutanud A. Le Coqi õllevabrikule kuuluvasse jäälõikumisauku, mis võttis enda alla pea kogu jõe laiuse. Jäätee jõel kulges vasaku kalda ääres ning oli umbes kümne meetri laiune. Jäälõikamise koha väljamõõtmise järel raiuti tee jääaugu juures paremale kalda äärde. Pärast auku pööras tee uuesti vasakule kalda äärde. Sellega tekkis enne jäälõikuse ala järsk kurv.
Ilmselt autojuht seda kurvi ei märganud, ka olevat tema auto tuled olnud kehvakesed ning valgustanud teed vaid mõne meetri jagu. Õnnetuse ööl oli tugev tuisk, autojuhil oli ka kihutaja kuulsus. Jääaugu piiramiseks üles pandud kaitsetõkked olid nõrgad, kaitselaua ja jääaugu vahet oli vaid mõni meeter.
Kolmekuningapäeva hommikul asusid tuletõrje lendsalga mehed pikkade pootshaakidega jõepõhjast autot otsima. Kuuldused õnnetusest olid levinud ja kohal oli meeletu rahvamurd.
Pootshaakidega otsimine tulemusi ei andnud ja nii visati vette köie otsa kinnitatud konks, mida veeti mööda põhja edasi ja tagasi ja mis üsna varsti millegi raske külge kinnitus. Pärast pikka sikutamist ja jää lõhkumist ilmus veepinnale rohekat värvi puust katuseraamiga auto, millel peal presentkate. Auto uksed olid avatud, klaasid katki ning present osaliselt tükkideks rebenenud.
Autost tõsteti välja neli surnukeha - poiss, mõlemad naised ja üks mees. Ülejäänud viis meest olid kadunud. Ilmselt oli neil õnnestunud autost välja saada, kuid vool kandis nad jää alla. Nende surnukehad leiti alles kevadel pärast jääminekut. Märkimist väärib seegi, et autojuhi taskust leiti poolik viinapudel, millel võis samuti õnnetuses oma osa olla.
Kuuldused õnnetusest levisid üle Eesti ja tekitasid omajagu reaktsioone. Nii ka Virumaal. 15. jaanuaril ilmus Virumaa Teatajas anonüümne arvamuslugu, mis oli just sellest traagilisest loost ajendatud, kuid mis kõlab üksjagu aktuaalselt ka tänapäeval.
“Mõtlen, no on meil ikka jumalast õnn küll, et meil pole seesugust pirakut veejoru läbi linna minemas, kui seda on vat Tartu linnal Emajõgi. Kui luulekeeli viimast ka pole ülistatud, näe nüüd neelas teine oma üheksa inimest ühe ropsuga kohe. Kus selle õnnetuse ja kurvastamise ots!
Aga mis teie mõtlete, kui meie “Soolikale” oleks antud Emajõe olemist. Kus siis meie taksobiilid muudkui oleks voorinud piki “Soolikat” Kondivalu ja Kukeküla vahet. Küll oleks mõnus ja sile ajada ja kõik, ega pole Vehikumäe kohal käiguvahetamist ega iga uulitsanuka peal signaali töötutamist ega midagi. Lusti pärast sõida kohe.
Kuna meil on aga kord linnas neid “vurtsvasseri vaaberkante” ja teisigi, kellele veekooruke päris maasikaks ära kulub, ja kui need siis korra jaole pääsevad, siis pole muud kui surmakelder teise küljes kinni. Ja muudkui: loe jälle omalinna seitungist, et vat oli hunnik meie linna rahvast ja auto U number see ja see sõitsid “Soolikal” ja Kondist tulid ning enam pole neid teps mitte.
Jah, kui oleks ikka “Soolikal” seda jõe olemist! Oi, oleks risti! Tänatud, et “oleks – paha poiss” ise ära uppus. Need pirakud jõed ikke. Kohe nagu mahatehtud, iga sügise ja kevade siis on Tartu ja Narva kandis lärmi – uputab, uputab! Meie “Soolik” uputab ka mõnikord Veemi uulitsa kohal, kui Nortsu veskil töökord on ja mölder veskitamme ees peab, aga ega meie mehed toopärast lärmama lähe. Kraabi tallaservaga veidi muda valliks ja saapakontsaga tõmba renn ette – hädaoht mööda, uputust kusagil.
Hetkel kuum
Näe Narvas hakkavad uputust märkama siis alles, kui vesi jões juba kolm meetrit üle hariliku seisu on ajanud. Armas rahvas! Kujutate teie omale seda kohutavat vaatemängu ette, et meie “Soolik” ka peaks kolm meetrit üle veere ajama? Mitme maja korstnad meil siis veel veest välja ulataksid? Sõrmi vist jätkub selle ülesarvamiseks.
Või jälle. Näe Narvas on suur jõgi ja kaks silda: meil väike oja, kui soolik teine ise – kaksteistkümmend silda (tõepoolest ikka – lugege üle!). Aga kui läheb jälle mässuks lahti või nii, ja sillad kärtsutatakse õhku, ole lahke, tahab Narvas Ivan Ivani poole pealt Hermani poolele, pole muud parata, kui “võta lotka ja mine Naroova peale kataitama”, tõmba oma priske pooltunnikest, enne kui üle jõe saad.
Ja kui meiegi “Soolik” oleks jällegi suur ja lai ning võimas ja vägev ja ka ainult kaks silda, ja neistki oleks õhkukärtsutatuna ainult mälestus järgi, mis sa hing siis peale hakkaksid? Näe Kukeküla Peeter või Toomas ei pääseks ei kiriku ega viinapoe manu ja ülaltlinnamees postkontori ega Rosnikovi juurde.“
Selgituseks võib märkida, et U tähistas tollal auto numbrimärgil Virumaad, Veemi nime kandis praegune Vee tänav, Nortsu veski asus enam-vähem seal, kus praegu Rakvere reoveepuhasti ja sild Papiaru teel, Rosnikovi kauplus aga Tallinna ja Malmi tänava nurgal, kus praegu on valdavalt tühi plats.
Virulane andis aga samal päeval ülevaate Emajõel hukkunute otsingutest, mis kestsid, kuid tulemust ei andnud. Ajaleht kirjutas, et “Tallinnas asuv naistuuker neiu Laas koos oma isaga” olid lubanud uppunute otsimise käsile võtta. “Ta on nõus Tartu tooma ka erilist valgustussisseseadet, millega oleks võimalik jõepõhja näha,” kirjutas Virulane.
Samas loos anti ka teada, et restorani Ranna külastajate arv oli pärast õnnetust kokku kuivanud, sest talvised kõrtsiskäijad kasutasid alati kohale pääsemiseks jääteed. Omanikul oli seetõttu plaan restoran hoopistükkis kinni panna.
Seotud lood
Tänapäeval on Rakvere Pikk tänav kenasti uhkeks tehtud ja ega seal eriti kihutada saa – ruumi on napivõitu. 1931. aasta alguses toimus seal aga „metsik“ kihutamine, mis oleks võinud väga traagiliselt lõppeda.
90 aastat tagasi oli 23. august pühapäev. Puhkepäev seega, mil rahvast palju teedel liikvel. Eriti veel Haljala-Võsu maanteel. Ja õnnetusedki ei jäänud toimumata. Kurioosne on aga see, et kaks meest suutsid mõnetunnise vahega kaks korda avariisse sattuda.
Tallinna Saksa Gümnaasiumi tüdrukud 1933. aastal teel Padisele.
Suur osa eestlasi tutvus autoga 20. sajandi esimesel kümnendil. Esmakohtumine oli sageli ehmatav, mõnikord isegi traagiline, kuid juba kümmekonna aasta pärast oli hirmus põrgumasin edukalt kodustatud.
Autod muutuvad järjest nutikamaks ja tehnoloogilised lahendused, mis veel mõni aasta tagasi tundusid tulevikumuusikana, on jõudmas meie igapäevaellu. Nutitelefoniga avatavad uksed, juhti abistavad süsteemid ja võimalus autost teisi seadmeid laadida on vaid mõned näited sellest arengust. Uus Kia Seltos ühendab need uuendused praktilise linnamaasturi mugavuse ja ruumikusega.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele